LÄTI TUHKATRIINU: lõunanaabrite meediakuninganna suri madratsita naril

Hiljuti näidati ETVs lätlaste sarja „Emīlija. Läti ajakirjanduse kuninganna“, mis käsitles Benjaminide meediaperekonna, sõjaeelse Läti vabariigi ühe rikkaima ja mõjukaima perekonna elu. Antons Benjamiņš pälvis Läti ajakirjanduse kuninga tiitli, Emīlija Benjamiņat on nimetatud lisaks ajakirjanduskuningannale ka Läti esileediks ja Läti Tuhkatriinuks. 1920.-1930. aastate olud Lätis olid Eesti omadega nii sarnased, et kõik see võinuks samahästi juhtuda ka Eestis. Aga kui täpselt või põhjalikult mainitud sari Benjaminide elu ja saatust kajastas? Mis jäi sarjas varju? Milline oli Benjaminide tegelik lugu?

Kui tulevane meediakuningas, 1860. aastal sündinud Antons Benjamiņš oli üheksa aastat vana, andis ema talle 15 kopikat, et ta läheks jõuluturule ja ostaks piibli. Poiss ostis selle asemel hoopis maiustusi, mistõttu kartis ilma piiblita koju oma range ema juurde naasta. Sel ajal kaubeldi aga turul ka veistega, kes sageli ära jooksid. Poiss püüdis karja kinni ja tagastas omanikele, teenides selle eest 15 kopikat, mille eest ostis nüüd piibli. Antons rääkis hiljem, et see juhtum oli tema esimene äritehing ja kõik sujus piibli ostmisega nagu kellavärk.

1904. aastal, pärast oma poe pankrotti, sõitis Antons Benjamiņš Riiga ja hakkas ajakirjanikuna tööle saksakeelses ajalehes Rigasche Rundschau. Seejärel sai temast ajakirjanik ajalehes Rigaer Tageblatt, kus ta peagi kohtus ja sõbrunes Emīlija Elkaga, kes oli tollal juba abielus nagu ta isegi.