KATRIN PAUTSI KOLUMN | Kirjanikest ja tehisintellektist

Lugemine on olnud inimestevahelise kommunikatsiooni osa tuhandeid aastaid. Minevikus oli lugemine teistmoodi kogemus kui tänapäeval. Inimestel oli raamatutele piiratud ligipääs ja nad olid sunnitud lugema vaid oma kogukonnas saadaval olevat. Tehnoloogia tulekuga on lugemise viis dramaatiliselt muutunud. E-lugerid ja internet on radikaalselt muutnud inimeste juurdepääsu raamatutele, muutes lugemise mugavamaks ja ligipääsetavaks.

Tehisintellektil on potentsiaal tulevikus raamatuid kirjutada. Tehisintellekti saab treenida suurtel tekstiandmestikel, mis põhineb treeningandmete järgi õpitud mustritel. Kuid tehisintellekti poolt loodud raamatutel võib puudu jääda loomingulisusest, emotsioonidest ja isiklikust kogemusest, mis on omane inimkirjutatud raamatutele. Kuigi tehisintellekt võib esitada selge ja grammatiliselt õige teksti, ei pruugi see olla võimeline looma algupärast ja hingestatud lugu. Tõenäoliselt jätkab tehisintellekt oma rolli kirjandusprotsessis, kuid lõpuks on raamatu loomisel ikkagi vaja inimkirjanike unikaalset ja isiklikku puudutust.

Kes veel aru ei saanud: eelmised kaks lõiku palusin kirja panna viimasel ajal populaarsust kogunud tekstirobotil. Kui kergest konarlikkusest mööda vaadata, siis pole ju üldse paha!