NEETUD PÄRAST SURMAGI: enesetapjad elavaid kimbutamas

Üldlevinud on arusaam, et enesetapjad jäävad oma surmapaigaga seotuks. Tihti jääb nende vaim kummitama kohta või hoonesse, kus inimene endalt elu võttis. Üks põhjus, miks enesetapjate vaimud rahutult ringi kondama jäävad, peitub selles, et kuna nad ei pääse otse teispoolsusesse ja samas ei ela ka enam siinpoolsuses, siis takerduvad nad kahe maailma vahele, jäädes justkui lõksu. Vähe sellest, et enesetapja jääb kummitama – ta võib ahvatleda enesetapule ka teisi.

Uskumus, et pärast surma jääb kummitama selle inimese hing, kes on siit ilmast lahkunud ootamatult, ebaloomulikult või tavatul teel, on ülemaailmne. Tavatuks surmaks loetakse näiteks mõrva, õnnetust või enesetappu. On usutud, et kui inimene sureb enneaegselt ja nõnda, et tal on jäänud elueesmärk täitmata või mõned olulised elulised asjad lahendamata, siis jääb selle inimese vaim kindlasti siinpoolsusesse elavaid kummitama.

Ristiusu kontekstis on arvatud, et eneselt elu võtmine pole auväärne ega õige. Enesetapjate vaime on võrreldes teiste ootamatult surnutega pigem kardetud: kui mõrv ja õnnetussurm on ootamatud ega sõltu hukkunu tahtest, siis enesetapp on üldjuhul inimese enda valik.