ÜHE MAJA LUGU | Kadunud võimas klooster

Tartumaal Kärevere lähedal Kärknas asus Emajõe lisajõe Amme jõe ääres Eesti keskaja vanim ja suurim kindlusklooster, millest on väga vähe säilinud.

Tartu piiskopile kuulunud Kärkna ehk Valkena klooster (saksa keeles Zisterzienserkloster zu Falkenau) oli tsistertslaste ordu kindlustatud mungaklooster, mille emaklooster oli Saksi-Anhaltis Naumburgi lähedal Saale jõe ääres paiknev Pforte tsistertslaste klooster, alates 14. sajandist aga Stolpe klooster. Kloostrile kuulusid suured maavaldused, mis paiknesid Puurmani, Maramaa, Vorbuse, Ulila ja Sangaste ümbruses, ning ka maad väljaspool Tartu piiskopkonda (Järvas, Harjus, Virus), samuti maja Tallinnas ning mitu panditud mõisa.

Nagu tsistertslaste ordule kombeks, rajati ka Kärkna klooster suurematest asulatest eemale, Emajõest poole kilomeetri kaugusele Amme jõe suudmealale, kus see täitis Emajõe veetee ja Tartu kaitse ülesandeid. Eesti vanima kloostri asutaja oli 1228. aastal Tartu piiskopkonna esimene piiskop Hermann, kes veetis hiljem pimedana seal oma vanaduspäevad ning ka maeti sinna.