TARTLASTE HULLJULGE PAADIMATK: 11 000 kilomeetrit, kaks hukkunut…

Tänavu möödub 50 aastat kümne tartlase hullumeelsest ettevõtmisest teha viiel väikesel mootorpaadil ring peale tollase Nõukogude Liidu Euroopa-osale. 1972. aasta varasuvel teele asudes ei osanud me veel arvata, et meie matk venib ajaliselt üle kahe korra ehk kahe kuu võrra pikemaks kui algul mõeldud. Me ei teadnud, et tagasi koju Tartusse jõuab 28. septembril plaanitud kujul – paatidel – vaid kolm paati ja kolm meest. Ega teadnud sedagi, et kaks meie kümneliikmelisest seltskonnast ei jõua koju enam kunagi.

Suurejoonelise sõidu plaani töötasid välja tulevase grupi juht Heino Miggur, Tartu vetelpäästejaama ülem, ja ajalehe Edasi ajakirjanik Kalju Kass, kes sai hiljem tuntuks humoristina. Kuna meie marsruut oleks läbinud ka Musta merd Odessast Kertšini, mis oli toona allveelaevade baasina rangelt suletud (Sevastopoli ja Jalta vahet käisid ainult kaks korda päevas umbes kolme kilomeetri kaugusel rannast kinnised liinilaevad), oli kõigepealt hädavajalik leida poliitiline loosung, mis võimaldaks eriluba taotleda.

Ülisobilik ettekääne leitigi: toona asusid kõik seitse Nõukogude Liidu kangelaslinna kas jõe või mere ääres, teisisõnu oli neid võimalik veeteid pidi ühendada. Ettekäändeks sobis see ideaalselt – matk läbis kõiki kangelaslinnu ja pühendati Nõukogude Liidu moodustamise 50. aastapäevale. Kuna kavandatud marsruut ületas kolmekordselt ka toonase Nõukogude Liidu meistersportlase normatiivi veemotospordi kaugsõidus, oli valitsusasutustel sellisele põhjendusele võimatu vastu vaielda. Ja ega me poleks ilma selle ettekäändeta ka läbi Musta mere suletud tsooni pääsenud.