JOHAN LAIDONER ENDA KÜÜDITAMISEST: „Miks ma ei põgenenud välismaale? Põgeneb see, kes kardab vastutust.“

Kes oli Johan Laidoner? Tegelikult oli selle nime taga vähemalt kaks isiksust. Laidoner, kes viis meid vabadussõjas võidule, ja Laidoner 20 aastat hiljem, kes alistus sellesama riigi survele, mille vastu ta varem nii edukalt võitles. See alistumine läks talle endalegi kalliks maksma – 19. juulil 1940 küüditati Laidoner oma Viimsi mõisast koos abikaasa Mariaga Venemaale, kus ta vangilaagris ka suri ja maeti nimetusse ühishauda. Ta ei põgenenud küüditamise eel välismaale, kuigi seda võimalust pakkusid talle nii Saksamaa, USA kui ka Rootsi saadik. „Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegude eest või kardab füüsiliselt oma elu eest,“ on ta selle kohta ise oma poliitilises testamendis kirjutanud.

Laidoneri alistumisotsust võõrvõimu survele võib olla raske mõista, kuid peame arvestama, et aastatel 1918–1920 olid meil sõbrad-liitlased, kellele toetuda, eelkõige Suurbritannia ja Soome. 1939. aastal olime aga üksi ning kaval idanaaber võttis Eesti, Läti, Leedu ja Soome ette ükshaaval. Ühist vastuhakku organiseerida ei õnnestunud. Pealegi oli meist palju suurem ja tugevam Poola purustatud enne seda vaid mõne nädalaga. Samas oli Soomel julgust vastu hakata ja oma iseseisvus säilitada. Kuid nagu ütlevad klassikud – tagantjärgi tarkus on täppisteadus.

Küllap loodeti varsti puhkevale sõjale kahe suure – Saksamaa ja Nõukogude Liidu – vahel, pandi aga selle algusega laias laastus aastaga mööda. Siiski võime öelda, et Laidoner ei olnud reetur. Ülemjuhataja otsus oli jääda oma rahvaga lõpuni. See peegeldub hästi tema poliitilises testamendis, mis aja keerukusest hoolimata säilis ja mille teksti samuti allpool ära toome.