EESTI ESIMENE DŽÄSSIFESTIVAL: 1949. aastal Tallinnas koguneti põranda all
Naljaga pooleks võiks väita, et nagu Paul Keres oli „igavene teine“ males, nii on see staatus kandunud ka meie muusika ajalukku – ikka on keegi meist ette jõudnud! Nii oli see džässikontserte korraldades, kus meid ennetasid rootslased, nii läks see ka džässifestivalidega, ainult et seekord edestasid meid austraallased: teadaolevalt toimus maailma esimene džässifestival Australian Jazz Convention 1946. aastal just seal. Nagu näha, ei nimetanud ka nemad oma ettevõtmist kohe festivaliks, vaid kohtumiseks nagu eestlasedki.
Eeltoodu tekitab kohe küsimuse – miks Austraalias ja Eestis? Põhjus tundub väga loogiline: metropolides, nagu USA suurlinnades, aga ka Londonis, Pariisis ja teistes suuremates Euroopa keskustes, kõlas džäss niigi iga päev. Puudus vajadus ühe tihendatud sündmuse järele, mis tooks korraga kokku erinevad koosseisud ja looks võimaluse infot vahetada. Küll aga oli seda tarvis maailma äärealal Austraalias ja Euroopa ühes kaugemas punktis Eestis, kuhu tipporkestrid ja -muusikud jõudsid harva. Kui üldse. Nii juhtuski, et esimese Ameerikas toimunud festivali ajaks – see oli Newport Jazz Festival 1954. aastal – oli neid kohtumisi Austraalias toimunud juba kaheksa, Tallinnas aga kolm.
Nii kummaline kui see ka pole, oli üks meie pillimeeste loomingulise kohtumise tahtmatu initsiaator eelmainitud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee otsus 28. veebruarist 1948, mis muutis küsitavaks või lausa võimatuks hankida legaalselt ükskõik millist infot džässi kohta, mängimisest rääkimata. Kuid meenutagem, et džäss seilas tollal kogu maailmas populaarsuse laineharjal ja Eestiski olid välja kujunenud omad traditsioonid, mis sõja tõttu küll ajutiselt katkesid, kuid nüüd väljundit otsisid.