VIRU 50: isegi hotellis levinud lõhnad tundusid eestlastele välismaistena

Eesti kõige legendaarsema ehitise konkursi – kui niisugune ükskord korraldataks – võiks väga vabalt võita 5. mail juubelit tähistav Viru hotell, seda nii oma sünniloo kui ka kõikide muude legendidega, mis ulatuvad eriliste oskustega välismaistest ehitajatest ja „Viru lindudest“ kapitalismi valusa sünnini aastakümneid sotsialismiga harjutatud Eestis. Iga viimanegi paik hotellis sai rahva juttudes erilise aura: varietee, grillbaar, restoran 22. korrusel, Vigri baar, valuutabaar... Elu nagu välismaal! Isegi hotellis levinud lõhnad tundusid välismaistena, seda nendelegi, kelle jalg polnud kordagi üle piiri astunud.

Paik Tallinnas, kuhu rohkem kui pool sajandit tagasi hakkas kerkima hotell Viru, oli tühi ja paljas – seda võib tõdeda vanu fotosid vaadates. Samas oli piirkond ihaldatud ehitusplats. Tsaariajal plaaniti sinna rajada Tallinna uus raekoda, nõukogude võimu algaastail aga Võidu monument. Ometi oli teises maailmasõjas majatuks pommitatud krunt ajaks, kui Tallinna suurhotelli mõte NSV Liidus välisturismi korraldanud Inturisti juhtide peades ilmet võtma hakkas, täiesti vaba.

Kui ajalugu oleks tahtnud teisiti, poleks aga Viru asunud sugugi seal, kust iga eestlane selle juba pool sajandit kerge vaevaga üles leiab. Muude variantidena olid kõne all Tõnismägi ja mereäär Russalka lähedal. Viimane muidugi saigi olla vaid idee – meri polnud toona riike ja nende rahvaid ühendav sild, vaid piir kahe maailma, roiskuma ja surema sõnutud kapitalismi ning kommunismiks kasvama määratud sotsialismi vahel.