1931. AASTA UPUTUS: „Kogu linn on pimedas ja suurvee võimuses.“

Martin Mumma, 17. mai 2022

„Söögilaud kuni lauatahwlini on wees. Laual on söök, laua äärde on ehitatud tellingud ja tellingutele asetatud toolid. Tuppa on seatud purded, mis wiiwad ahjuni ja usteni. Purretel jooksewad lapsed ja mängiwad „pardijahti“. Isa istub ahju pääl, tõmbab piipu ja waatab laste mängu. Panged, kausid, pannid ja muud mitmesugused anumad ujuwad toas weel. Laua ääres söömine on kaunis riskantne ülesanne – wee sisse seatud pukid pole kuigi kindlad, wabisewad wähemagi liigutuse juures ja ähwardavad pillata sööja külma wette.“ Nii kirjeldas ajaleht Pärnumaa 30. aprillil 1931 elu ühes sealtkandi talus. Kuid ega olukord polnud palju parem ka mujal Eestis, uppusid nii Läänemaa kui ka Virumaa.

Piiblilugu Noa laevast teame me kõik. Eesti ajaloos on sellele kõige lähemale jõutud 1931. aasta kevadel, kui pärast erakordselt lumerohket talve oli vee all pool Eestit. Osa Tõrva linnast oli vee all, seal ja Valgas sattus ohtu elektrijaam, nende linnade tänavatel sõideti paatidega. Virumaal olid põlevkivikaevandused vett täis. Mustvee lähedal oli vesi ära viinud raudteesilla ja sinna rongid enam ei pääsenudki. Emajõe veetase oli nii kõrge, et aurikud ei mahtunud enam sildade alt läbi. Paljudes kohtades olid teed muutunud jõgedeks ja neid mööda sõideti paadiga, oli isegi uppunuid. Oli päevi, kui mõnel pool tõusis vesi iga viie minuti järel ühe sentimeetri võrra.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?