Valve Raudnaski kolumn | Aasta linn – Narva
1939. aastal kirjutas Juhan Sütiste poeemi „Lääs ja ida“. Üks peatükk selles on pühendatud Narvale. Mis on praegu Narvas, nagu siis oli, kuid millest pole enam jälgegi? Mõistagi oli Narva jõel nii siis kui on ka nüüd „üks kallas läänes, teine idas“. Murrangulisem muutus minevikuga võrreldes on see, et enam ei saa kirjutada: „ning ikka mõni surnud sajand / su sammudega kõrvu käib“. Surnud sajandite majad pommitati rusudeks 1944. aastal. Küll aga on praegugi sulatõsi see, et „häid kapsapiirakaid ja kalu / võib Narvast saada vene moel“. Kindlasti tuleks siia lisada ka imemaitsvad kartulipirukad. Täiesti muutunud on aga kohvi saatus Narvas. Sütiste kirjutab: „Ning see, kes vähegi veel suudab, / siin hoidku kohvist eemale“. Nüüdne narvakas joob ise kohvi ja pakub korralikku kohvi ka oma söögikohtades.
Miks sukeldun kaugesse aega ja tuletan meelde Sütiste poeemi, kui surnud sajandite majadest pole peale raekoja enam jälgegi järel? Aga sellepärast, et nii Narvas endas kui ka laiemalt on tekkinud mõte taastada Narva vanalinn kas või osaliselt. Kui 17. sajandil ehitatud Narva kesklinna peeti kauneimaks barokkarhitektuuriga linnaks Läänemere piirkonnas, miks mitte siis sellele teine elu anda? Euroopas on küllalt palju teises maailmasõjas hävinud linnasüdameid endises ilus üles ehitatud. Pealegi on Narva Euroopa värav ja peakski uhke välja nägema.
Siinjuures tuleks ikka ja veel pahandada selle üle, et Narvat Euroopa kultuuripealinnaks ei valitud. Euroopal võis olla ükskõik, missugune Eesti linn selleks saab. Meie ise oleksime pidanud seda asja kirglikumalt ajama. Narva esiletõstmine oleks Eesti jaoks olnud nii sise- kui ka välispoliitiliselt tark tegu ja eurooplastelgi olnuks palju põnevam piirilinna tulla. Küllap andnuks see väge juurde ka südalinna osalise taastamise mõttele. Sealjuures tuleb märkida, et hoolimata hruštšovkadest kesklinnas ei mõju ka praegune Narva provintsilinnana.