BOBA: viiulivirtuoos, dirigent, laulja, stepptantsutäht…
Millalgi 1980. aastate algusest alates võis Tallinnas Võidu väljakul näha kolmel korral nädalas muutumatut pilti: peale lõunat tuleb üle väljaku lüheldane, kogukam ja veidi kühmus vanahärra, seljas mantel, peas must barett ja näpus viiulikast. Ta kaob kohvik Moskva ukse taha ja veidi hiljem hakkavad seal kostma ajatud meloodiad, mida mängisid väikesed salongiansamblid – viiul, klaver ja kontrabass – juba sadakond aastat tagasi. Mees viiuliga oli Vladimir Sapožnin ehk Boba, piiri taga Eestile läbi aegade ehk enim kuulsust toonud artist. Kohvik Moskva jäi viimaseks kohaks, kus teda igapäevaselt ja avalikult näha võis, ta mängis seal veel 85aastaseltki. Kuni 1992. aastani, kui kohvik uute aegade saabudes oma senisel kujul igavikku kadus. Ja mõned aastad hiljem, 6. detsembril 1996, kadus igavikku ka Boba. Üks ajastu oli läbi saanud. See oli 25 aasta eest.
Boba lapsepõlv möödus Tsaari-Venemaa avarustes tsirkusega rännates, Eestisse tuli nende pere siis, kui Boba oli 15aastane. Väga paikseks ta noores Eesti vabariigis ei jäänud – pidevalt oli ta teel, vallutades algul imelapsena ja hiljem virtuoosse multitalendina Euroopa ja Ameerika tähtsaimaid ning prestiižseimaid estraadi- ja varieteelavasid. Pärast sõda tegi ta sama Nõukogude Liidu avarustes. Kui valmis Viru hotell, sai Bobast aastateks üks Viru varietee esinejaid. Jõudis tegelda süvamuusikaga ja tegutseda sümfooniaorkestri viiulirühma kontsertmeistrina. Teda jagus ka Tallinna õnnepaleesse, poeg Oleg Sapožnini mäletamist mööda isegi viimasel eluaastal – kui paljud seal tema mängitud pulmamarsi saatel paari läksid, on pea võimatu üles lugeda. Kokku kogunes tal laval veedetud aastaid 85.
Paljud artistid on oma aega ja oma põlvkonna publikusse n-ö kinni jäänud. Bobaga seda ei juhtunud, tema oli ajatu ja igihaljas. Tegi 1980. aastatel koostööd orkestri Modern Fox endast paar-kolm põlvkonda nooremate muusikutega, vähemalt üks tema loodud lugu jõudis nende mängituna ka Tartu levimuusikapäevadele. Jõudis esineda vanalinna päevadel Tallinnas. Viru varietee laval säras kaheksakümneseltki. Viimasel eluaastal, pea üheksakümnesena, esines veel Õllesummeril. Tema nõukaaegseid menunumbreid – imitatsioone „Vana grammofon“ ja logiseva, kuid entusiastliku pasunakoori valss „Ma vaatan paadist kiikriga“ – on ilmselt igaüks vähemalt korra kuulnud.