SUUR PAUK TARTUS: 1927. aastal lendas õhku Heliose arstirohuvabrik

Kes on lugenud Eduard Bornhöhe jutustust „Tallinna narrid ja narrikesed“ või näinud sama pealkirjaga telelavastust, peaks mäletama, kuidas looduseuurijal ja leiduril Jaan Tatikal keelati kõvasti ära kardetavate rohtudega mängida. Samasugune lugu juhtus päriselus ka Tartus – pärast seda, kui 1927. aasta detsembri keskel lendas seal õhku auväärse ravimtaimekasvatuse ja ravimitootmise aktsiaseltsi vabrik, mille omanikud olid lisatööna asunud vana sõjaaegset püssirohtu peenemaks jahvatama. See polnud esimene ega viimane kord, kui Helioses midagi põles või plahvatas, kuid seekordne pauk ongi jäänud üheks suurimaks, mis Tartus kunagi toimunud.

Tartu ülikooli juurde 1916. aastal endise kroonu viinalao hoonesse asutatud farmaatsiavabriku asutamispõhjused olid proosalised: seni oli Venemaa saanud pea kõik ravimid Saksamaalt, nüüd oldi aga sakslastega sõjas ja vanad varud hakkasid otsa saama. Vabriku algus oli olnud ilus. Ettevõte sai riiklikku toetust ja koordineeris ravimtaimede korjamist kogu tollasel Põhja-Venemaal, kokku üheksas kubermangus. „Arstirohutaimede edukamaks korjamiseks trükitakse plakatid vene, eesti ja läti keeles, piltidega, mis sõnajalgu, tunglateri ja balderjani kujutavad, ja seletusega, mis moodi taimi tuleb korjata,“ kirjeldas Sakala 1916. aasta 29. juulil. „Sõnajala juurest, nimelt värsketest juurtest, hakkab vabrik eeteri-ekstrakti valmistama, mida praegusel aial väga kõrgelt hinnatakse.“

Heliose nime all asus Tartu arstirohtude vabrik tegutsema 1919. aasta lõpul. „Nimetatud asutusel on 43 vakamaad (16 hektarit – toim) põldu, kus on hakatud suuremal mõõdul arstirohtusid kasvatama. Praegu on kummeli tee all 11 vakamaad, pipramündi tee all 4 vakamaad, sinepit 7 vakamaad ja balderjani on istutatud 500 000 taime ümber,“ teatas Kaja 1920. aasta 19. juunil. Külvatud oli ka näiteks sigurit ja tubakat.