LINNALOOMAD KESKAJAL: pudulojuseid peeti rahvusest ja seisusest sõltumata

Keskajal jagas inimene linnaruumi terve hulga loomadega – hobustega niikuinii, aga ka veistega, lammastega, kitsedega, sigadega... Nii oli see juba linnade asutamisest peale. Linnaelanikud puutusid loomadega kokku iga päev, selles suhtes nad külarahvast ei erinenud. Keskaja linn meenutaski iseäranis varasel arenguetapil paljus küla: selle välisilmes andsid tooni puust hooned, enamasti sillutamata viletsad teed ja tänavad ning arvukad pudulojused.

Suurtes ja jõukates hansalinnades pilt aja jooksul muutus, ent mõnes väikelinnas – samuti alevites – oli see veel keskaja lõpulgi eelkirjeldatuga üsna sarnane. Pudulojused kuulusid keskaja linnapilti lahutamatult.

Peamiselt Saksa aladelt või Skandinaaviast Eestisse sisse rännanud linnaelanikud hankisid loomi oma majapidamise tarvis ikka kohapeal ja kohalikku tõugu, ostes neid või vahetades muu vastu. Linnaelanikul oli mõistagi vähem pudulojuseid kui talus või mõisas, sest tema peamised tegevusalad olid käsitöö ja kaubandus, mitte põllumajandus, kuid see ei tähenda, et linlase kari tingimata ainult paari loomaga piirdus.