Valve Raudnaski kolumn | Tarkus ei ole trauma

Eesti elanikest oskas juba 1897. aasta rahvaloenduse andmeil lugeda 91,2% ja kirjutada 77,7%. Ajaloolane Liivi Aarma kinnitab oma raamatus „Kirjaoskus Eestis“, et nõnda oldi peaaegu samal tasemel Saksamaa, Šotimaa, Rootsi, Soome ja Inglismaaga. Me ülistame õigusega Vabadussõja võitu, aga sama palju peaksime ülistama Eesti kooli, sest ilma üleüldise kirjaoskuseta poleks Eesti vabariik saanud sündida. Ja Lennart Meri on öelnud, et haridus on see, mis võrdsustab suurt ja väikest rahvast.

Hariduspoliitika arutelul riigikogus 1998. aasta mais rääkis majandusteadlane Olev Raju, kes oli siis riigikogu liige, kuidas ta kõndis mööda Tartut Taani peaministri nõuniku Mary Dauga. Proua nõunik oli lugenud Vilde „Mahtra sõda“ ja saanud sealt pildi 1860. aasta Eestist, kus kirjaniku sõnul mõisatööl teomeestega suheldes tihti suu asemel keppi tarvitati. Dau imestanud, kuidas suutis see rahvas ainult 60 aastat hiljem saada iseseisvaks ja astuda võrdväärsena Euroopa riikide hulka. Siis viis härra Raju proua nõuniku Tartu ülikooli muuseumi, kus oli stendil kirjas, kui palju eestlasi oli juba 1918. aastaks ülikoolihariduse saanud. Proua teatanud, et nüüd on tal pilt selge.