Valve Raudnaski kolumn | Piir pillamisele!

Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Võrratul tondi- ja loomajuttude meistril Juhan Jaigil on mitu lugu kaarnakivist. Kaarnakivi on sõrmkübarasuurune sile pruuni värvi kivikene, pealtnäha ei midagi erilist, aga võib täita kõik omaniku soovid. Heinsepa küla Taavet leidiski poisikesena kruusaaugust juhuslikult kaarnakivi, aga pole tal kulda ega laialt muud rikkust. Nimelt arvab Taavet: „Olen ikka saand leivakest ja sealiha niipalju kui kulub, ei ole osand midagi tahta kivikeselt.“

Jaigi juttude kangelased ongi mõistlikud maainimesed, kes küllap kuldkalaltki ei nõuaks tõlda, lossi ja kuningatütart, vaid näiteks head rukkisaaki. Ka meie vanasõnad peavad õigeks, et oma tahtmistes tuleb piiri pidada – et „suur tükk ajab suu lõhki“ või et „ahnus ajab auku“. Ega sealjuures liigset koonerdamist ka heaks kiideta. Vanasõna arvab, et „ihne inimene ja nuumsiga on kasulikud peale surma“.