EESTILE VAPPI OTSIMAS: saagu sinna sirp, vasar ja õllekann!
Mida kõike konkurssidel Eesti vapile välja ei pakutud! Senise kolme lõviga vapi variatsioonid niikuinii, aga ümbritsetud mitte vaid tammeokste, aga ka näiteks Kalevipoega meenutava malakaga tegelase ja Soome sepaga või karudega. Loomadest veel näiteks mesilased, maod, sipelgas ja kotkas. Kõikvõimalikes variantides riste. Populaarsed motiivid olid ka Suure Vankri tähtkuju, mille tähed pidid sümboliseerima Eesti maakondi, virmalised, veskikivid ja viisnurk. Vanakuratki oli esindatud. Ühelt kavandilt leiab muuhulgas isegi õllekannu, sirbi ja vasara!
Eesti vabariigi peagi saabuva sünnipäeva puhul on igati sobiv meenutada, kuidas sai Eesti endale riigivapi, mida ei unustatud ka 50 okupatsiooniaasta jooksul. Tsaariajast olime päranduseks saanud kolme lõviga Eestimaa kubermangu vapi. Tsaaririigi lagunemise ajaks oli see kõikjal silma all ning muutus 24. veebruaril 1918 automaatselt riigivapiks. Selle kolm vapilõvi leidsid riiklikus sümboolikas kasutust juba Vabadussõja ajal – me näeme neid mitme väeosa pitsatil, sõjavägede staabi käiseembleemil ning 1920. aastal ka ohvitseride õlakutärnidel. Samuti olid kolm lõvi mitmel rahal – 1920. aastal emiteeritud 500margasel kassatähel, 1923. aastal käibele tulnud 5000margasel pangatähel ning esimestel müntidel, 1922. aastal välja lastud ühe-, kolme- ja viiemargasel.
Paistis juba, et meie vapi küsimus on lahendatud, aga kus sa sellega! Juba Vabadussõja ajal võtsid võimust rahvusromantilised ideed ning need kandusid ka heraldikasse. Leiti, et Eesti senine vapp on vanamoodne, võõrapärane, saksik, liiga sarnane Taani kuningriigi vapiga ning meenutab pealegi meie koledat 700aastast orjaööd, aga hoopis vahva loov töö ja ideaalid on need, mis peavad vapile jõudma! „Eesti vapp peab rahva aktiivsest elust ja tööst ehk rahva omasemast muinasloost välja kasvama ja tema tuleviku püüdeid ja ideaale kehastama. Eesti vapp peab olema lihtne, omapärane ja ilus ja selgesti välja ütlema, mis meie oleme ja tahame,“ kirjutas Postimees 6. oktoobril 1919. Vapikilbile soovitati näiteks kokku põimitud käsi (märk Põhja-Eesti ja seni Liivimaa alla kuulunud Lõuna-Eesti ühtsusest), mõnda taime või looma. Vapikilbi hoidjateks pakuti põllumeest labidaga ja meremeest ankruga.