KATRIN PAUTSI KOLUMN | Võõrsilt ringiga koju
Paar aastat tagasi sain Muhu kodu postkasti käsitsi kirjutatud epistli anonüümselt saatjalt, kus mulle anti lahke soovitus Jeesuse rüppe pöörduda, et ma ei peaks enam võõral maal hingerahu taga ajama. Küllap oli kirjutaja mõni naaber, keda ajas närvi, et kirjutan nii palju ja nii ülevoolava vaimustusega Tšehhimaa pealinnast Prahast ning nii vähe ja vaoshoitult oma kodukandist. Kui kõik need arvustajad vaid teaksid, et kusagil mujal pole ma oma kodumaad nii palju tundma õppinud, kui Praha iidseil tänavail kooserdades!
Eestimaa ajaloo juurde kupatas mind alaväärsuskompleks. Kui viis aastat tagasi esimest korda suursuguses vana Euroopa pealinnas jala maha panin, sain nagu puuga pähe. Milline kohutav ilu! Ma ei olnud kunagi varem midagi sellist näinud. Praha arhitektuur ühes tema lainetavate pinnavormide ja poeetilise Vltavaga valavad sind üle esteetilise silmarõõmu ja ajalookihtidega, kutsudes esile miskit erilist sorti alandlikkust, mäherdune oli mulle varem tundmata. Siis hakkasingi võrdlusi otsima. Mida iganes ma ka poleks Prahas avastanud, püüdsin end väikese ja mannetuna tundes kohe vastet leida: kas meil Eestis võiks kah miskit niisugust olla? Midagi ligilähedaseltki võrreldavat? Aina guugeldasin, tuhnisin raamatutes ning küsisin juhiseid vanematelt inimestelt ja kõrgesti haritud tuttavatelt. Avastasin mõndagi.