Valve Raudnaski kolumn: Roheudu

Kui 1981. aastal Lasnamäele Võru tänavale kolisime, avanes meie kuuenda korruse korteri ühest aknast võrratu vaade merele ja Toompeale, magamistoa aknast aga tervitas meid igal hommikul „rebasesaba“. Nii kutsuti kõrgele tõusvat kollakaspruuni suitsusammast, mis Maardu keemiakombinaadi korstnast õhku paiskus. Õnneks tuli idatuuli, mis oleksid „rebasesaba“ Lasnamäe poole puhunud, harva ette. Seetõttu oli õhk Lasnamäe kõrgel kaldal tollal parem kui mõneski teises Tallinna linnaosas.

Näiteks palju parem kui Sossi mäe kandis, kus ma praegu elan. Siis töötas siin täistuuridel Tööpunalipu ordeniga autasustatud V. Kingissepa nimeline Tallinna tselluloosi- ja paberikombinaat. Sama vägev kui kombinaadi nimi oli ka selle vabriku osa õhu ja vee reostamises. Kui tuul puhus linna poole, oli Sossi mägi ja Tartu maantee elamurajoon selle all vänget haisu täis. Haises ka Kadrioru rand, sest kombinaadi reoveed juhiti Soome lahte.

Kas keegi teab kedagi, kes ei tahaks puhast õhku ja puhast vett? Kes küll võiks põhimõtteliselt olla rohepöörde vastu? Aga kas looduses või ühiskonnas on muutused nupust keeratavad, silmapilk kättesaadavad? Mis imenippi teavad need, kes nõuavad radikaalset rohepööret? Jah, ühiskonnas saab püssiga kohe midagi muuta küll, aga nagu ajalugu õpetab, on sel juhul tulemus hirmutav. Ärevaks teeb ka radikaalne rohepööre, sealhulgas põlevkivi valimatu sõimamine, kuigi see on meid sada aastat teeninud.