ÕUDUSTE ÖÖ 1944: „Meil jäi kõik sisse peale õmblusmasina.“

Milline oli 1944. aasta märtsipommitamine läbi selles kannatanute silmade? Kuidas see tavalise linnaelaniku elu muutis? Sellest annavad aimu omaaegsed kirjad. Allpool ära toodud kirja on kirjutanud 27aastane Evi Kena (sündinud Saarfeldt, peale eestistamist Sarand, 1917–1995) oma vanaisale Aegviitu. Väärib märkimist, et kirjutaja oli pommitamise alguses Estonia teatris, vaatamas balletti „Kratt“. Elas ta aga koos ema ja isaga Toom-Kuninga tänaval selle Suur- ja Väike-Ameerika tänava vahelises osas, mis hävis tulekahjus täielikult. Sündmused on kirja pandud värskelt, kolm päeva peale pommitamist. Kirjas avaldub kogu olukord oma õuduses ja masenduses. Samas peegeldub selles valmidus mitte alistuda ja eluga edasi minna.