Toivo Tootseni mälestused | Ees ootas 30 000 kilomeetrit

Kui olime oma kogu Nõukogude Liitu haarava superreisi tagala enda arvates sobivate argumentide ja kõrgete instantside paberitega ära kindlustanud, läksin üsna viimasel minutil, kui sõidupiletid juba taskus olid, oma kõige kõrgema ülemuse Aado Slutski juurde. RAMETO toimetuses olin meie peatoimetaja Esko Tasaga juba küll asjad kokku leppinud.

„Ei tule kõne allagi!“ oli Slutski esimene reaktsioon. Aga välja ta mind kohe ka ei visanud, nii et sain talle meie plaani lähemalt seletada. Et ma saadan teelt kogu aeg reportaaže, mul on juba toimetuses kokku lepitud, nad teevad siin nende põhjal saated. Ja et hiljem tuleb mitu pikka saadet. Ja et ideoloogiliselt on see ka raadiole väga tähtis – nii suurejooneline ettevõtmine komsomoli juubeli tähistamiseks! Ja et kõigepealt käime ära Kundas. See oli mul mõeldud ekstra peibutuseks Slutskile. Sealne tsemendivabrik oli omaaegne komsomoli löökehitus Eestis, kus Aadu (nii kutsusime Aado Slutskit omavahel) ise oli agaralt asja juures olnud. Kunda oli Slutski noorusarmastus, jutt Kundast pehmitas tema südant märgatavalt.

Ütlesin veel, et komandeeringut me ju ei tahagi: paberit küll komandeerimistunnistuse kujul, aga mitte komandeerimisraha. Siinkohal tuleb jälle vahele pista, et komandeerimistunnistus oli ülimalt oluline dokument. Ilma selleta oli pea võimatu võõrastemajas või hotellis kohta saada. Selleta oli raske ka lennu- või rongipiletit saada. Nõukogude Liidus ei hulkunud inimesed lihtsalt niisama ringi, sõideti ikka asja pärast. Ja kui kellelgi oli puhkus, siis sõitis ta tuusikuga puhkekodusse või turismireisile. Niisama kolistasid ringi ainult spekulandid ja kahtlased isikud.