Toivo Tootseni mälestused | RAMETO saab peatoimetaja

Nõukogude võimu ajal olid otsesaated väga hell teema, kuigi RAMETO raadiomäng lubati Juhan Saare mäletamist mööda ometi otse-eetrisse. Igas saates oli mitu võistkonda. Lisaks vastuse õigsusele hinnati aga ka selle vaimukust. Vaimukuse mõõdupuuks oli publiku aplaus. Tugev aplaus andis lisapunkte. Aga kuidas aplausi tugevust mõõta? Siis tehnikapoisid mõtlesid välja plaksomeetri. Püstkülik, ja mida suurem oli aplaus, seda kõrgemale punane valgusnivoo selles tõusis. Mõnikord juhtus nii, et lõpuni välja. Selle idee pakkus välja Valdo Pant, aga tehnikapoisid (mäletatavasti Tõnis Krooni eestvedamisel) tegid selle valmis.

Kuid juhtus ka pahandusi. Priit Aimlal oli vana-aastaõhtu otsesaates, millest oli pikemalt juttu eelmises numbris, tekstis sees lause, et näärivana jõuab kaugelt Siberist Eestimaale. „Ta jõuab siia, olles käinud, kott seljas, läbi kodumaa.“ Kuna Aado Slutsk eesti keelt nii hästi ei osanud, lasi ta selle teksti viseerimisel läbi. Alles siis, kui see oli eetris kõlanud, tuli skandaal: misasja – kott seljas läbi kodumaa?! Kerjakott või? Kotipoiss või?!

Järgmisel laupäeval oli see vana-aastaõhtu saade kordusena eetris. Siis oli muidugi kõik korras, Greeni kõne kenasti sees, aga „kott seljas läbi kodumaa“ väljas. „Igatahes käskkirja me ei saanud,“ mäletas Juhan Saar. Aga otsesaadetega oli RAMETO-l sedapuhku tükiks ajaks lõpp.