ANNELINNA SÜNNIVALUD: ehitamata jäid nii lõbustuspark, kino ja tenniseväljakud kui ka jalakäijate sillad

Asso Ladva, 21. jaanuar 2022

„Kui me esimest korda oma Kalda tee korterit nägime, siis tundus see suisa uskumatu,“ kirjeldab oma mälestustes suure osa elust Annelinnas elanud Ants Müür. „Kaks tuba, radiaatorid seina peal, vesi kraanist, pliiti jooksis gaas sisse mööda toru, ei mingit ballooniga jamamist... Ja vannituba, see oli ju viimase peal!“ Peagi ilmnesid aga ka hädad: ehitustel althõlma maha müüdud tsemendi tõttu hakkas nii mõnelgi annelinlasel toanurgast sisse puhuma tuul või läksid ülemiste korterite seinad niiskusest hallitama. Ka helikindlus polnud suurem asi.

 „Rohkem meeldis mulle Ülejõe oma tõusude ja langustega. Minu jaoks lõppes Annelinn juba kusagil kanali ääres. Pärast seda tuli kümnete kaupa ühesuguseid maju. Kui ükskord sealkandis tuttava juures pidin ööbima, ekslesin tükk aega teed otsides.“ Just nii iseloomustab kirjanik Piret Bristol oma raamatus „Maailm, mis on hea“ Annelinna. Enam-vähem sama on kogenud ilmselt kõik, kes on esimest korda sattunud Tartu suurde paneelmajade rajooni.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?