VOODIKRIIS SUVEPEALINNAS: supelsakste majutamiseks läksid 1930ndate Pärnus käiku isegi koolimajad

Pärnu kogus suvituslinnana välismaal kuulsust juba maailmasõdadevahelisel ajal. Juba 1929. aastal suvitas Pärnus 57,6 protsenti kõigist Eestis viibinud soomlastest ja 39 protsenti kõigist Eestis viibinud välismaalastest. „Pärnu on välismaalaste eelistatuim kuurort Eestis!“ hõisati ajalehes. Samas kurdeti kehvade suvitusolude üle: näiteks jõudis leheveergudele rootslaste nurin, et „meil on koertel ka paremad asemed“. Kiruti nii kõrgeid hindu, kesist toitu kui ka viletsat teenindust.

Oskar Kask, kes valiti Pärnu linnapeaks 1924. aastal, seadis eesmärgiks esimeses maailmasõjas rängalt räsida saanud kuurordi taastamise (esimene kuue vannitoa ja nelja külaliskorteriga supelasutus oli Pärnus avatud juba 1838. aastal – toim). Selles suunas olid mõtted varemgi liikunud, seda enam, et välismaalt laekus järjest järelepärimisi, kas Pärnus on sobivaid suvitustingimusi. Esimene samm kunagise hiilguse ennistamisel oli sõjas hävinud supelasutuse – mudaravila – uusehitus. See valmis 1927. aastal ja avati suure pidulikkusega.