Valve Raudnaski kolumn | Oli ajad, mil tuli jälgida viinerite müüki paiskamist

Kui sa nõukaajal ei töötanud Valges majas ehk EKP keskkomitees, Toompeal või Viru hotellis, kus olid eripuhvetid, oli toiduhankimine, kui tänapäeva moodi öelda, raketiteadus. Millises poes ja mis kell võib vahukoort olla? Kas täna pannakse kuskil viinereid müüki? Kust saada purk rohelisi herneid? Õhtuks olid poed juba päris tühjad, seetõttu oli toimetuses või ükskõik missuguses kontoris alati keegi töö ajal kadunud. Kui uuriti, kuhu inimene läks, oli tavaline vastus: „Ah, ta läks toidujahile.“ Nagu oleks kiviaeg, kus jaht oli põhiline toiduhankimise viis.

Kõige masendavam, mis sinuga nendes toidusabades juhtuda võis, oli see, kui sink või vorst lõppes just enne sind. Harva läks keegi alistunult ära – ikka palus õnnetu ostja vaadata poe tagaruumi, rõhutades, et ta läheb haiglasse ema vaatama või tuleb tal sünnipäev, ja järsku üks jupp vorsti Lemmik siiski leitakse. Vahel leitigi. Enamasti mitte, sest siis oleksid teisedki sabasolijad lunima hakanud.