EESTLASTE ESIMENE SÜSTARETK SOOME: sportlased jõudsid süstadega Helsingisse 18 tunniga
Osalt võis plaanitud retk olla reklaamitrikk, et jõude seisvatele alustele tähelepanu ja süstasõidule populaarsust koguda. Teisalt oli Tõnson mees, kes nautis väljakutseid ega põlanud nendega kaasnevat kuulsusesära. Ta oli ammendamatu energiaga spordientusiast, kes nii võistles kui korraldas jõukatsumisi. Väsimatut spordipioneeri jagus kõikjale – ta algatas eestlaste osalemise olümpiamängudel, aitas algatada Eesti Spordilehe väljaandmist, oli Kadrioru staadioni rajamise ja Eesti Mängude ellukutsumise taga. Õigupoolest ei toimunud möödunud sajandi algupoolel Tallinnas spordisündmust, millest Tõnson ühel või teisel moel poleks osa võtnud.
Sellist paadiretke avamerel võib tänapäevalgi pidada riskantseks ettevõtmiseks, saati siis toona, kui navigatsiooni- ja päästevahendid olid algelised ning mobiilsed sidevahendid puudusid sootuks. Hoiatavalt oleks pidanud mõjuma ka samal aastal Tallinna gümnasistiga juhtunud traagiline süstaõnnetus, mida lehtedes laialt kajastati. Kuid Tõnson ei lasknud ennast skeptikute kisakoorist heidutada. Seda enam, et ta oli leidnud mõttekaaslase kalevlases Voldemar Kuusneris.
Kuusnerit tunti küll ennekõike kergejõustiklasena, kellele kuulus Eesti rekord 100 meetri jooksus (13,0 sekundit), kuid nagu valdav osa toonaseid atleete, oli temagi universaal – muu hulgas hea ujuja ning aerutaja. Kolmandana haaras Tõnsoni plaanist kinni üliõpilane Ferdinand Lindemann, kalevlaste üks andunumaid veespordi harrastajaid Pirital. Nad treenisid kogu varasuve, kavandasid teekonda, testisid varustust ja passisid sobivat ilma.