TÜTAR EI UNUNENUD KUNAGI: esmakohtumiseks temaga valmis peidikus täiuslik nukumööbel

Kui 1954. aasta juunis jõudis kätte sõja keskele sündinud Merikese kümnes sünnipäev, lubas ema talle elusat kingitust. Kui aga sellele Tartusse järele mindi, polnud oodatavat koerakutsikat kuskil. Isegi kassi mitte! Ema polnud siiski valetanud: esimest korda kohtus Merike oma isaga, kes jäigi nüüd nende juurde. Seni oli Merike arvanud, et tema isa on surnud nagu paljudel teistelgi sõjaaja lastel... Ja seegi polnud veel kõik, teda ootas kingitusena ka täiuslik nukukodu, mis lapse ahhetama võttis – mööbel niikuinii, aga ka nõud laual, raadio, raamatud, laualamp, isegi malelaud ja põrandahari nurgas!

Põlvamaal üles kasvanud ja Tartu poeglaste gümnaasiumi lõpetanud hea tehnilise taibuga Leonhard Lina (1914–1994) sõjaväelasekarjäär oli alanud rahulikult. Ta lõpetas sõjakooli reservohvitseride inseneriväeklassi pioneeri alal ja astus 1938. aastal sõjaväe tehnikakooli, mis valmistas ette tehnilise haridusega Eesti ohvitsere. Sellega seoses ülendati nooremallohvitser sama aasta augustis lipnikuks.

Olukord muutus, kui 1940. aasta juunipöörde järel tuli sõjakooli õppehoone mõne tunni jooksul vabastada Nõukogude armeele. Kool suleti ja kursandid ülendati kutseohvitseri õigustega nooremleitnantideks. Inseneriväe ohvitseriks ülendatud Leonhard mobiliseeriti punaväkke. Rindel võtsid sakslased ta aga vangi ja edasi ootasid vintsutused Ida-Preisi vangilaagrites.