UNUSTAMATU SOENGUMOOD AASTAST 1957: vesilained ja keemilised lokid

Juuksur Meeta Paalotsil õnnestus 1957. aastal see, mis enamikule nõukogude inimestest tollal kättesaamatuks jäi – ta pääses välismaale. „Ekskursioonil Saksa Demokraatlikku vabariiki tundsin huvi ka oma kutseala küsimuste vastu,“ kirjutas ta ajakirja Pilt ja Sõna mainumbris. See oli peaaegu sama hea kui kapitalistlikku maailma sattuda: Berliini müür polnud selleks ajaks veel kerkinud.

Esimesed tähelepanekud tegi ta Berliini ooperis. Mis siis juustespetsialistile silma jäi? Kõigepealt see, et nii vanadel kui ka noortel naistel olid juuksed võrdlemisi lühikeseks lõigatud. Kui Berliinist Leipzigi jõuti, pääses ta juba ka juuksuriärisse sealset tööprotsessi jälgima. „Selgus, et kõik soengud (vesilained) valmistatakse seal suurte rullidega,“ märkas ta esimese asjana (vanemad inimesed mäletavad veel, et siin müüdavate lokirullide läbimõõt ei ületanud tavaliselt paari sentimeetrit). Selle uuenduse võttis Paalots ka Tallinnas kasutusele. „Rohkesti tehakse keemilisi lokke,“ nägi ta veel.

Ent sellega tema tähelepanekud ei piirdunud. „Lamedad lained tukakestega, ka südamekujulised lained kuklas või üleni rullikestega käharpea. Tänaval oli näha ka paažisoenguid ja võimalikult lühikeseks lõigatud juukseid,“ võttis ta 1957. aasta uued välismaised soengutrendid kokku.