LOOMAVEDAJANA REISIHIMU RAHULDAMAS: „Õudselt hästi sai Eri Klas loomadega läbi!“

Polnud lihtne olla seiklushimuline noor Nõukogude Liidus! Välismaale ei saa, igal pool on piirangud peal. Mismoodi ometi näha natukenegi laiemat maailma? Vastus on lihtne: hakka loomavedajaks! Töö konti ei murra, samal ajal saad degusteerida õlut, loopida virtsa ja sõnnikut ning kogeda natuke ka romantikat. Romantikast rääkides ei saa unustada, et see amet soopõhist diskrimineerimist ei harrastanud, ka tüdrukud lõid kaasa. Vahel isekeskis, vahel koos kavaleriga.

Millalgi 1960. aastatel tekkis kellelgi Moskva varjatud võimukoridorides mõte: peab hakkama tõhustama üleliidulist tõuloomakasvatust. Praktikas tähendas üllas idee seda, et heal järjel Baltikumist pärit loomad pidid rändama rongiga ida poole, et sealsete seltsimeeste tõuloomi oma siniverega rikastada. Mis tähendas omakorda seda, et vahel mitmenädalaseks kujunenud reisi jaoks oli vaja saatjaid. Kedagi, kes loomi toidaks-joodaks, neid valvaks ja nende järelt kasiks. Ning lõpuks sihtpunktis väärt kauba puutumatul kujul üle annaks.

Skulptor Tõnu Maarand tegi selle reisimis- ja rahateenimisviisiga tutvust juba kuuekümnendatel. „Tööd ei olnud üldse. Mina ei nimeta seda tööks, kui roogid põrandat, puhastad loomi ja annad neile süüa-juua,“ ei võtnud suur seiklus Maarandil tükki küljest.