Usundiõpetus nõukogude moodi: „Aga meie jaoks jumalat pole!“

Et jumala eitamisest oleks terve omaette usk ja teadus tehtud, saab vist küll mäletada ainult kunagisest sotsialismileerist. Nimigi oli sellel olemas: teaduslik ateism. Paljukest neid ikka oli, kes taevaste asjade vastu tollal tõsisemat huvi tundsid, kuid õige nõukogude inimene pidi olema võitlev ateist nii töölaua taga, sööklas kui ka voodis.

Millalgi 1960. aastate algul hakkas ilmuma suurel hulgal ateismiteemalisi raamatuid. Léo Taxili „Lustakas piibel“ (mille ametlikus tutvustuses öeldi: „Ammendamatu huumoriga paljastab ta piibli absurdsusi ja vasturääkivusi“) ilmus mitmekümnetuhandelises tiraažis. Prantsuse nõukogudesõbraliku karikaturisti Jean Effeli koomiksiraamatud Aadamast ja Eevast samuti. Valga koolipapa Gennadi Gerodnik piitsutas oma raamatukestes ohjeldamatult Petseri kloostri asukaid ja võttis järgmiseks ette buda munga vend Vahindra. Raamatu „Kelle peale sa loodad? Valimik usu ja kiriku vastaseid rahvaluuletekste“ üks kahest autorist oli hilisem presidendiproua Ingrid Rüütel.Kõige krooniks ilmus 1963. aastal vene keelest tõlgitud „Ateisti käsiraamat“.