„OLED SA TONT VÕI INIMENE?!“ Maa-alused käigud on täis ootamatusi

Küllap mäletab igaüks meist „Viimsest reliikviast“ seda kuulsat lauset, mis lipsas Ivo Schenkenbergi huulilt, kui ta maa-aluses käigus oma surnuks peetud poolvenda Gabrieli kohtas. Maa-alused käigud sümboliseerivad saladusi ning midagi varjatut, võides pakkuda nii ahvatlusi kui ka ohte. Need on kohad, mille olemasolust on kohalikud inimesed üldjuhul teadlikud, kuid kuna käikudele pole alati otsest ja turvalist ligipääsu, võib neisse minek varisemisohu pärast olla keelatud. See tekitab aga omakorda käikude ümber salapära, mis annab alust uudishimule.

Lood maa-alustest käikudest, maa alla peidetud salateedest või tunnelitest on Eesti folklooris üsna levinud. Eeskätt seostuvad need lood kas suuremate linnade, mõisate või paikadega, kus on olnud olulisi kaitserajatisi. Paljud maa-alused käigud on tõepoolest ka päriselt olemas ja neid on võimalik praegugi külastada, näiteks Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi kompleksi kuuluvad bastionikäigud Tallinnas, mis pärinevad 17.-18. sajandist.

Venemaalt lähtuva sõjaohu tõttu ehitati 17. sajandi lõpus bastione veel ka Narvas, Tartus, Pärnus ja Kuressaares. Bastionide muldkehade sisse ja alla rajati mitmesuguseid kaitseotstarbelisi maa-aluseid ruume ja käike. Hilisemal ajal, kui bastionikäike enam sihipäraselt ei kasutatud, võisid neis paiknevad ruumid ja käigud saada uue otstarbe kas laoruumi või keldrina. Kasutamismugavust lisas kindlasti asjaolu, et enamasti ehitati need rajatised võlvitud lagedega. Näiteks on Tartu Toomemäel asuvate kaitserajatiste käikude kohta teada, et üks sellistest maa-alustest käikudest oli kasutusel haavakliiniku kabelina ning üks kelder vana anatoomikumi laibakuurina.