EESTI MÄNGUASJATÖÖSTUSE ALGUS: kasutusel olid nii kriit, kanep, leivajahu kui ka põlevkivi

Mis seos on bolševike eest põgenemisel, perekonnajuveelidel ja vineerist välja saetud mänguasjadel? Aga tuvidel, kassidel ja puidust ratsanikel? Kõik need värvikad detailid on pärit 1920.-1930. aastatel tegutsenud Eesti mänguasjameistrite elulugudest. Mänguasju tehti algul vineerist ja puust, hiljem ka tinast ja plekist. Nukkude juures jõuti veelgi keerulisemate materjalideni, kasutada püüti nii kipsi, kriiti kui ka kanepit. Mõnel pool võeti sel plastide-eelsel ajal kasutusele isegi põlevkivi ja leivajahu.

Eesti esimese mänguasjatööstuse rajajaks pidas end vaesest popsitalust pärit Oskar Luik. Ta avas kolmeaastase rändraamatukaupleja elu järel noore mehena oma kirjutusmaterjalide, mängu- ja iluasjade poe 1910. aastal Tartus ja seejärel väikese töökoja 1916. aastal. Kaasasündinud ärivaist lubas ettevõtmise haaret suurendada ja nii omandas ta 1925. aastal Rüütli 14 / Gildi 4 krundi Tartu peatänaval. Teise maailmasõja eelõhtuks ehitas ta selle ümber moodsaks kompleksiks tootmisruumide, kaupluse ja eluruumidega.

„Alati me käisime vaatamas Luige poe akna taga, kui olid välja pandud seal need imekaunid mänguasjad. Jaa, ja mul on meeles, mida ma väga omale tahtsin, aga sõda tuli peale, muidu oleks vast saanudki – oli puust talu. Tähendab, maja, elumaja, laudad, kõik loomad, lilled – välja lõigatud ilmselt vineerist ja siis värvitud ära. Aiad, tarad kõik, karjapoisid, seakünad – kõik need olid tehtud puust ja see oli pandud siis välja vaateaknale,“ on seda poodi meenutanud 1930. aastal sündinud Riita.