Valve Raudnaski kolumn | Vahepala

Istusin kinos ja vaatasin filmi „Soo“. Millised võrratud maastikud – rabajärved, kanarbikuväljad, sookased! See ei tekitanud hirmu, vaid hoopis igatsust minna kas või juba maikuus mõnele matkale, kuigi mind võlub kõige rohkem südasuvine palava ilma raba. Aga Oskar Lutsu „Soos“ on hirmutavad vaatepildid: mülkad matavad kinni tee, soo kihiseb ja koriseb, „seal all keedavad soovaimud määratuis kateldes suppi“, kuskil vilguvad petlikud virvatuled. Ka filmis on ähvardavaid soomülkaid ja mürgiauruseid inimsuhteid, aga ilusad rabavaated ja sama ilusad noored Eesti näitlejad katavad koledad pildid ära. Siinjuures pole küsimus ainult filmi tegijates, vaid ka filmi vaatajates.

Sood nähakse nüüd hoopis teise pilguga. Sajand tagasi, kui Luts oma „Soo“ kirjutas, oli soo eeskätt midagi salapärast ja ohtlikku, kus võisid eksida ja lõpu leida. Tammsaare Vargamäelgi kulus esimene õhtu selleks, et lehm, Krõõda kallis kaasavara, soost välja vedada. Nüüd on raba romantiline koht, kuhu viiakse Eestisse tulnud turiste Pariisistki. Mille laudteele ka eestlane ise puhkepäevadel satub ja koroonagi eest põgenes.

Hirmutavast kohast, kus mülgas imes su jälge jätmata endasse, kohast, mis Vargamäel rasket kraavikaevamist nõudis, on soo muutunud ilusaks ja ahvatlevaks matkarajaks. See pani mõtlema, kus veel on minu eluajal hakatud midagi hoopis teises valguses nägema (jätan siinjuures suured poliitilised ja sotsiaalsed küsimused kõrvale).