SEISUSLIK EESTI: kes võis saada kodanikuks, kes mõisnikuks, kes koguni aadlikuks?

Leho Lõhmus, ajaloolane (PhD), 24. aprill 2022

Tänapäevane Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõigil on võrdsed õigused ja võimalused, kuid vaid veidi rohkem kui sajand tagasi, kui kuulusime Vene impeeriumi koosseisu, oli ühiskond seisuslik – sarnaselt India kastidega olid inimesed jaotatud nelja seisusesse (vn. сословие): talupojad, kodanikud, vaimulikud ja aadel (vn. дворянство). Kõik need jagunesid veel alamseisusteks. Nii võis aadlitiitel olla isiklik või pärandatav. Oli kõrgaadel (krahvi- või vürstitiitli kandjad) ja alamaadel. Valdav osa Balti aadlist oli oma tiitli saanud juba Rootsi (Liivi- ja Kuramaal Poola) ajal, kuid lisa andis ka tsaariaeg.

Balti aadel oli ühinenud rüütelkondadesse. Eesti alal tegutsesid Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond, Läti alal Liivimaa ja Kuramaa rüütelkond. Venemaa keisririigi ajal kujunesid Baltikumi rüütelkondadest rüütlimõisate omanikest koosnevad avalik-õiguslikud korporatsioonid, mis tegutsesid Põhjasõja ajal 1710. aasta kapitulatsioonides saavutatud privileegide toel. Kuid mitte kõik mõisaomanikud ei olnud immatrikuleeritud: näiteks Jälgimäe mõisa omanik ja Nõmme asutaja Nikolai von Glehn polnud seda. Ilmselt oli siin tegu asjaoluga, et mõisa omandas alles 1821. aastal tema vanaisa ja enne seda tegutses perekond Tallinnas kaupmeestena.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
Proovi Digilehte
0€/nädal
Oled juba lugeja?