TALUTÖÖLISED POOLAST: „Meie seas on valgevenelasi, leedukaid, venelasi…“

Riigi majandusnõukogu võttis 85 aasta eest, 16. aprillil 1937, vastu põhimõttelise otsuse hakata tooma riiki mujalt (peamiselt Poolast) võõrtöölisi ja avas sellega tee konkreetsete lepingute sõlmimiseks. Seda otsust oli oodatud kaua – kui Eesti majandus taastus suurest depressioonist põhjustatud ülemaailmsest majanduskriisist, hakkas 1930. aastate teisel poolel nappima töökäsi. Kuid olid need ikka poolakad, kes sealt tulid? Hõlmas ju tollane Poola territoorium suure osa ka praegusest Ukrainast, Leedust ja Valgevenest, Poola piir ulatus tol ajal Lätini.

Riigi eksporditoetused põllumajandustoodangule soodustasid ekstensiivset kasvu. Põllumajandus oli niigi vajanud rohkem tööjõudu kui kõik teised tootmisalad kokku, kuid et maad võttis linnastumine ja maaelanike arv hakkas vähehaaval kahanema, kasvas vajadus töötajate järele veel eriti. Põllumajanduses moodustasid palgalised juba 1929. aastal vaid 13 protsenti, ülejäänud olid eelkõige talunikud ja nende pered.

Poola tööliste Eestisse toomisel tuli arvestada üsna tiheda konkurentsiga. Juba 1937. aasta veebruaris oli ajaleht Uus Eesti andnud teada lõunanaabrite kokkuleppest Poola valitsusega, mille kohaselt pidi sama aasta aprillis Lätisse saabuma 17 000 Poola põllutöölist. Kaks aastat hiljem soovis Läti värvata juba 40 000 poolakat, Saksamaa põldudele ja lautadesse oodati neid 150 000.