EESTI TORMIDE SADA AASTAT: maru tappis kutsari ja kiskus ametnikult käest 40 000 marka

Igaüks teab, et kui väljas möllavad marutuuled, ei tasu tänavale või maanteele ilmaolusid uudistama minna – see põhimõte kehtib nii praegu kui ka saja aasta eest. Peamine erinevus: kui tänapäeval prantsatab murdunud puu või elektripost vastu autoklaasi, siis vanasti jäi ohvriks hoburakend. Juhil läheb haprasti mõlemal juhul.

Ajaleht Kaja pajatab 1924. aasta 26. septembril paar päeva varem toimunud tormist moel, mis võiks väga hästi passida mõnda 21. sajandi politseiuudiste nuppu, kui ainult sõiduvahend välja vahetada: „23. septembril möllas ümbruskonnas kohutaw torm. Keegi Helme walla kodanik sõitis samal päewal Pukast kojupoole, kaasa wõttes waksalist wõõrast naisterahwast edasiwiimiseks.“ Kusagil tee peal sattus mees „kõige hobusega tormist murtud kahe puu alla, mis risti üle tee kukkusid, mattes – oma alla wankrit ja meest.“ Härra selgroog murdus silmapilkselt, naisterahvas aga sattus fortuuna tahtel istuma täpselt kahe kukkuva kase vahele ning jäi koos hobustega „imekombel täiesti terweks“.

„Kolmapäewane torm teinud Tallinnas õige mehe moodi kahju. Katustelt loopinud telliskiwa ja plekitükka maha, Narwa maanteel murdnud sinna istutatud puid.“ Need sõnad pärinevad veel tsaariajast, 1890. aasta 21. augusti Postimehe veergudelt. „Kole oli mere pääle waadata, mis walges wahus kees ja tuulehoog keerutas weetolmu kõrgele ülesse.“ Ametlikku ilmateenistust sel ajal siinkandis veel ei olnud (see loodi aastal 1919) ning kõik meteoroloogilised vaatlused tuginesid baltisaksa soost professorite uurimistegevusele. See seletab ehk ka mõnevõrra luulelist kirjeldust ning konkreetsete arvnäitajate puudumist. Rohkem kui sajand hiljem võime meteoroloog Jüri Kameniku sulest lugeda, et ilm oli küll kogu aja soe, kuid edelast või lõunast puhunud tuul tekitas suure mereveetõusu.