VÄLISEESTI MUUSIKUD EUROOPAS: pagulaslaagrist Rootsi parima bigbändi solistiks

Veebruaris 1944 tundmatu sõjapõgenikuna Rootsi saabunud Eugen Raudsepp esines juba mõned nädalad hiljem, märtsi alguses Põhjamaade parima svingorkestri – Lulle Ellboj bigbändi – solistina seitse päeva nädalas Stockholmi suurimas, 2000 kohaga tantsusaalis Vinterpalacet. Orkestri menu oli uue solistiga nii suur, et publiku nõudel lükati hooaja lõpetamine kaks nädalat edasi. Marimbavirtuoos Wolfgang Pahlast sai Saksamaal oma ala pioneer, kelle pärandil on üleeuroopaline tähtsus. Seekord vaatlemegi kahe sõja tõttu Eestist lahkunud muusiku edulugu Euroopas.

Rootsi oli nii mõnegi Eestist lahkunud muusiku jaoks erilise tähendusega, ehkki paljud liikusid sealt ka edasi mujale laia maailma. Erinevaid teid pidi Stockholmi jõudnud mehed kohtusid pagulaslaagris. Teadaolevalt algas džässmuusika areng Rootsis pea kaks aastakümmet varem kui Eestis ja loomulik oleks oletada, et nad olid meist ja Soomestki tubli sammu ees. Siit loogiline küsimus, millise mulje jättis meie muusikute tase Rootsi kriitikutele ja kolleegidele?

Näeme mitme Eesti emigrantidest koosneva džässorkestri teket ennekõike Rootsis, siia kuulub ka paljude teistel erialadel endale nime teinud eestlaste tegevus džässi vallas. Neist suur hulk oli lahkunud kodumaalt noorte meestena ega jõudnud siin oma talenti välja arendada. Nad kõik olid aga džässipisiku ja suures osas ka vastavad muusikuoskused saanud juba kodumaal. Teisisõnu – Eesti eksiildžässi juured on siiski kodumaal – ajas, kui meie džäss moodustas ühtse terviku. See annab kaudselt mõista, kuhu võinuksime jõuda ajaloo teistsuguse käigu korral. Sama oluline on, et sõjast möödunud aastate jooksul on selgunud nii mõndagi, mis aitab pilti kildhaaval täiendada.