LUUPAINAJAD: kas kadedad naabrid, hüljatud kallimad või hoopis tulnukad?

Luupainajatest räägiti juba iidsetel aegadel, kuid ega nad ole praegugi kuskile kadunud. „Mul hakkas tookord kõrvus niimoodi vilisema, nagu kõrvakile läheks katki. Ja siis ma kuidagimoodi ärkasin üles ja ma nägin reaalselt seda isikut, kes mu peal oli. Ta oli siuke must, varjuline, hästi kõhe... Ma ei näinud hästi, aga ma nägin kontuuri. Ta oli nagu meeletult vihane mu peale. Ja kui ma üles ärkasin, oli mu kaelal selline punetus, tead, nagu siis, kui närvi lähed.“ Selline on üks kirjeldus kohtumisest luupainajaga Tartus aastal 2017.

Selle luupainajaga kimpus olnu kirjeldab, et ei julgenud peale seda ilma tuleta magama minnagi. „Kuid ma olen luupainajat ka lapsena kogenud – et olen voodis ja tunnen, et keegi kükitab sul jala ja kätega rinnakule ning liigutada ei saa. Ma olin aga kuulnud, et varbaid peab liigutama ja issameiet lugema. Hakkasingi seda Meie Isa palvet lugema ja see aitas. See aitab alati!“ Seda noort naist käis luupainajana kimbutamas väidetavalt poltergeist.