„PANEME SU SOOLAPUTKASSE!“ 19. sajandi lõpul võis nuheldud saada isegi ehal käimise eest

Kartser, kong, puur, soolaputka, türm – heal lapsel on ikka mitu nime! Vallakohtu pädevuses oli lahendada talupoegadevahelisi väiksemaid tsiviil- ja kriminaalasju ning karistuseks võis olla nii rahatrahv, arest kui ka ihunuhtlus – viimase jaoks oli vähemalt ühes vallamajas koguni eraldi vitsakamber ja selle osaliseks võis mõnes vallas saada näiteks ka ümberaelemise ja ehal käimisega vahele jäänud noorsand. Vallamaja türmi võis aga sattuda nii auhaavamise, kehalise väärkohtlemise kui ka varguse eest.

Näiteks 1. detsembril 1888 kaebas Allika talu perenaine Liisu Alter Ohtu vallakohtule, et Hans Padrik on teda häbematult teotanud ning hooraks ja märaks sõimanud. Hoolimata sellest, et süüdistatav seletas, et tema küll perenaist joobnud peaga kõigest märaks on sõimanud, aga hooraks pole mitte nimetanud, mõistis vallakohus Padriku häbematute sõnade eest kaheks ja kohtu solvamise eest lisaks veel üheks päevaks puuri.