Toivo Tootseni mälestused 14 | Lõpp poissmeheelule

Esimest korda armusin neljandas klassis meie uude klassijuhatajasse. Küllap on seda juhtunud paljude koolipoiste ja -tüdrukutega. Sellest ajast peale olen ma olnud ikka mõnest tüdrukust või naisest sisse võetud. Ometi ei pea keegi mind suureks südametevallutajaks, pigem naisküsimustes õnnetuks algajaks.

Kui don Quijote ettekujutus armastusest põhines rüütliromaanidel, siis ega minu oma sellest palju erinenud – selle aluspõhjaks ja mustriks oli suuresti loetud romaanides kirjeldatud armuelu. Ja tolle aja romaanide kõige pikantsemad kirjeldused piirdusid häbeliku suudlusega kuuvalgel, ei enamat. Kui ilmus „Dekameron“ – no see oli ikka seksuaalrevolutsiooniline sündmus! See raamat loeti ribadeks, sealt võetud tsitaadid ilmestasid ja vürtsitasid vestlusi veel aastaid.

Nii et minu kogemused armuvallas piirdusid Tallinna tulekuni ainult neiu käest kinnihoidmisega või mõne musiga kuuvalgel, kui tüdruku koju saatsin. Seda nimetati väravaromantikaks. Minugi tutvusringkonnas leidus elumehi, kes hooplesid oma vallutustega, aga enamasti need naistejutud vist hooplemised olidki.