Toivo Tootseni mälestused 12 | Masinakiri ja komsomol

Loomulikult oli Sädeme toimetuses tööl ka masinakirjutaja, 1960. aastate keskel Heldi Korp. Tema mees Arkadius Korp töötas huumoriajakirjas Pikker. Mäletan, kui tahtsin oma abikaasale Tiiule kingituseks lasta valmistada hõbedast ehted – neid oli valmis tegema üks kunstiinstituudi tudeng (täpselt enam ei mäleta, aga arvan, et Jaan Pärn) –, siis Heldi tõi selle tarvis lahkelt oma Eesti-aegse hõbedast supikulbi. Ütles, et ega nad seda nagunii ei kasuta...

Masinakirjutaja amet väärib siinkohal lähemat tutvustamist. Igas asutuses oli masinakirjutaja, kuna kõik dokumendid tuligi kirjutada kirjutusmasinal. Kui oli väiksem asutus, siis oli sekretär-masinakirjutaja ehk sekretär, kes oskas ka masinakirja. Suurtes asutustes, lehetoimetustes ja raadios oli terve masinakirjabüroo mitmekümne töötajaga. Vilunud masinakirjutaja oli tõeline virtuoos, võis klõbistada teksti masinasse pea rääkimise kiirusel. 

Tavaliselt oli vaja dokumendid teha mitmes eksemplaris. Selleks pandi lehtede vahele kopeerpaber. Sellisel kombel sai umbes kolm-neli veel üsna loetavat koopiat. Kui kasutati väga õhukest paberit, sai koguni kuus-seitse koopiat. Sellisele õhukesele paberile paljundati näiteks Soome televisiooni kava. Loomulikult poolsalaja. See oli masinakirjutajate haltuura – lisateenistus. Samuti nagu autorite eratööde tegemine. Taks oli 10–20 kopikat lehekülg.