EVALD HERMAKÜLA MÜSTILINE MÕÕDE: „Ta ammutas inspiratsiooni kuskilt alateadvuse sügavustest, kas joomis-, pohmelli- või unehetkedest.“

„Mõnes mõttes pidas Hermaküla väga lugu Juhan Viidingust, kes samuti…“ mõtiskleb teatrimehe õpilane ja näitleja Jüri Lumiste, miks võttis teatrimees, kes saanuks 6. detsembril 79aastaseks, vastu otsuse siit maailmast lahkuda. Ta arvab, et ühendus teatud laadi teise reaalsusega oli Hermakülal olemas nii ehk naa. „Pagan teab, mis unenägusid ta nägi, ta ammutas mingit inspiratsiooni kuskilt alateadvuse sügavustest, kas joomis-,  pohmelli- või unehetkedest.“ Sealt pärineski see müstiline mõõde, mis tegi Hermakülast Hermaküla.

Evald Hermaküla tundnud inimesed räägivad kui ühest suust: ta oli nõudlik looja, kes seadis ühevõrra kõrgeid teatrieesmärke nii endale kui ka teistele. Isegi oma vead õnnestus tal äraspidisel moel endale kasulikuks pöörata. Ent loovkuju hingesügavuste suhtes jääb kõik ikkagi vaid oletuste tasemele.

Kui Hermaküla hakkas aastal 1974 panema Tartus Vanemuise teatri all püsti oma teatristuudiot, nühkis Hannes Kaljujärv veel viimaseid aastaid põhikoolipinki. Ühtlasi tegi noor õppur kaasa Vanemuise teatri noorteringis, kust ta ka maestrole silma jäi – ning kust ta kutsuti äsjaloodud stuudios kaasa lööma. „See oli üks diplomilavastus. Ei olnud küll selline teater, mida Hermaküla tahtnuks teha, aga ju ma siis silma jäin,“ mõtiskleb Kaljujärv.