Barakkides lokkasid vaesus, joomine ja porduelu – Kopli liinid olid nuhtluseks juba enne sõda

Kui kõrvutada Koplist ja sealsetest liinidest nõukaaja lõpulgi kuuldut esimese Eesti vabariigi ajal ilmunuga, selgub hämmastav tõsiasi: Kopli liinidel jäi aeg seisma juba pärast Vabadussõda ja hakkas edasi tiksuma alles mõne aasta eest, kui sealne elamuarendus lõpuks otsustavalt ette võeti. Kui ei teaks, et loed sealset olukirjeldust 1920.-1930. aastatest, võiks arvata, et see on kirja pandud 1990ndatel. Ma ei taha öelda, et Koplis pole korralikke inimesi elanudki, küll aga pidid neil ilmselt raudsed närvid olema – üldpilt püsis samana enam kui sada aastat.

Veel eelmise sajandi algul oli Kopli (tollal veel Telliskopli, mis sai nime seal asunud linna telliskiviahju järgi – M. K.) hinnatud väljasõidukoht, mitte halvem kui Nõmme või Kadriorg. „Kas on Tallinnas keegi, kes ei teaks Telliskopli metsa, seda noorepõlve lusti- ja mänguplatsi, ülistatud hiit, kuhu meel ihkas, kui pärast pikka talvist looduseund muru jälle haljendama ja puud lehtima hakkasid!“ õhkas Tallinna Teataja 1912. aasta detsembris. „See oli nagu paradiis, kuhu pühapäeviti tuhandete kaupa tallinnlasi voolas värskust saama.“