Raeapteegi muuseumihoidja: „Apteek oli kohvikulaadne koht, kus käis vilgas seltskonnaelu.“

„Raeapteek ei olnud pelgalt rohu ostmise koht. Pigem oli see kohvikulaadne koht, kus käis vilgas seltskonnaelu,“ teab Raeapteegi muuseumihoidja Birgitta Laanmets (36). „Inimesed vahetasid siin uudiseid, kurtsid apteekrile oma ihumuresid ja hingehädasid. Siit sai osta kõiksugu asju – rohtudest ja tubakast maiustuste, mängukaartide ja püssirohuni välja. Veini joodi lausa väljas apteegi ees. Nagu praegustes välikohvikutes Raekoja platsil.“

Kui Oskar Lutsu „Suves“ lausus apteeker: „Mina ei vali oma osaks seda, mida koi ja rooste rikub. Kõike oma varandust kannan ma endaga kaasas“, siis Raeapteegi töötajad vaatasid asjale teistmoodi: kõiksugu potsikutest, sahtlitest ja anumatest vaatas sajandite vältel vastu kraam, mis oli varandus apteekritele endile ning loomulikult ka haigetele. Umbes sellistes oludes võis töötada ka apteeker Melchior, muistse Tallinna kõige kõvem detektiiv Indrek Hargla romaanides.