Kummituslugu: Kalamaja vahel võis kohata „elavaid surnuid“

Kalamaja on praegu populaarne ja kalliste kinnisvarahindadega elupaik, elav ja pulbitsev elukeskkond. Kuid Kalamaja on ühtlasi ka Tallinna vanim eeslinn, mida mainitakse kirjalikes allikates esimest korda juba 1374. aastal. Kui aga vanalinna kummituslugudes domineerivad kaunid naised ja kurvameelsed mungad, siis Kalamaja tänavatele on iseloomulikud „elavad surnud“, keda on sealsete majade vahel korduvalt liikumas nähtud.

Teatud harvadel juhtudel võib inimese pulss ja vererõhk olla nii madal, et varasemal ajal ei osanud arstidki surnul ja varisurnul vahet teha. Nii liikuski 19. sajandil Euroopas ringi kõiksugu verdtarretavaid õudusjutte inimestest, kes on surnu pähe maha maetud ja siis hauas meelemärkusele tulnud. Räägiti lugusid, et kui kahtluse korral kirst üles kaevati, oli selle kaane siseküljele kraabitud sügavaid vagusid end ärgates maetuna leidnu poolt, nii et küünedki pealt tulnud. Mõnel pool olla selle vältimiseks inimestele hauda kaasa pandud kelluke – hauas varisurmast ärgates saanuks mahamaetu sel juhul kella helistada ja surnuaiavahi tähelepanu püüda.