SUFLÖÖRI KADUNUD AMET: nähtamatu sosistaja peal püsis vahel terve teater

Juhan Mellik, 1. mai 2020

Lihtne teatrikülastaja möödunud sajandi alguse Eestis ei osanud tõenäoliselt aimata, et lavalaudadel toimuv kujutab endast näitemängu selle sõna topelttähenduses. Nimelt polnud tekst, mida artistid laval ette kandsid, sugugi mitte nende endi higi ja vaevaga pähe õpitud. Seda sosistasid neile ette spetsiaalsed abilised ehk suflöörid.

Nimetus „suflöör“ tähistab elukutselist teatritöötajat, kes näitlejatele teksti ette ütles. Tehes seda tavaliselt lava juures asuvast peidetud konkust, mis kandis nime suflöörikast. Või siis kulisside vahelt, olenevalt konkreetsest lavastusest ja selle mastaabist. Ametit jätkus 1940. aastateni, möödunud sajandi keskpaigaks oli etteütleja kui eraldiseisev töökoht juba surnud. Tema rolli võttis üle aga amet, mis kuulub teatrite juurde lahutamatult ka tänapäeval: inspitsient ehk etenduse juht.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?