SÕJAJÄRGSETE LASTE MÄNGUD: mängimiseks kõlbasid ka kommipaberid, sitikad ja isegi ehtne kuulipilduja

Kuidas mängida, kui mänguasju õieti polegi? „Ehitasime endile õue pulkadest suuri uhkeid talusid. Kuusekäbid olid lehmad ja hobused, suuremad männikäbid sead ja põrsad, väiksemad olid lambad. Lepaurvad olid tibud. Kõige toredamad olid koerad, nendeks olid sitasitikad. Neid pidi kogu aeg valvama, muidu ronisid maa sisse peitu,“ on meenutanud 1939. aastal sündinud Hilve, kuidas ta koolivaheaegadel maal vanavanemate juures terveid mängukarju kantseldas. 

Ehkki päris relvadega mängimine oli keelatud, tegid teismelised sõjamoonaga ikkagi asja. 1939. aastal sündinud Mart mäletab sõjatehnika koju tassimist senini: „Mul oli Maximi kuulipilduja, suur, vedasin viis kilomeetrit metsast koju. Käisime ju esimese-teise klassi poistena Vasula metsas püsse ja püstoleid toomas. Meil elas majas üks miilits, kes viis vahel ära – küsis, et poisid, teil nüüd relvi on jälle, no anna, ma viin paar tükki ära. Meievanused ei tee relva käsitsemisel mitte ühtegi viga!“

Sõjajärgsel ajal üles kasvanute lapsepõlve saab kokkuvõtlikult iseloomustada 1939. aastal sündinud Meida sõnadega: „Peale sõda olime me kõik enam-vähem võrdsed – ühtemoodi vaesed.“ See tõdemus võib tegelikult käia paljude tollaste sõjast räsitud Euroopa riikide kohta, kuid siin lasus lapsepõlvel ka sombune vari: nagu täiskasvanud, nii õppisid ka lapsed varakult selgeks, et teatud asjade puhul tuleb suu lukus hoida ning kõrgelennulised loosungid ja lööklaulud ei vasta alati tõele. See kajastus ka mängudes – oli lapsi, kes mängisid isegi küüditamisega seotud mänge.