SÕJAJÄRGSETE LASTE MÄNGUD: mängimiseks kõlbasid ka kommipaberid, sitikad ja isegi ehtne kuulipilduja

Kuidas mängida, kui mänguasju õieti polegi? „Ehitasime endile õue pulkadest suuri uhkeid talusid. Kuusekäbid olid lehmad ja hobused, suuremad männikäbid sead ja põrsad, väiksemad olid lambad. Lepaurvad olid tibud. Kõige toredamad olid koerad, nendeks olid sitasitikad. Neid pidi kogu aeg valvama, muidu ronisid maa sisse peitu,“ on meenutanud 1939. aastal sündinud Hilve, kuidas ta koolivaheaegadel maal vanavanemate juures terveid mängukarju kantseldas. 

Ehkki päris relvadega mängimine oli keelatud, tegid teismelised sõjamoonaga ikkagi asja. 1939. aastal sündinud Mart mäletab sõjatehnika koju tassimist senini: „Mul oli Maximi kuulipilduja, suur, vedasin viis kilomeetrit metsast koju. Käisime ju esimese-teise klassi poistena Vasula metsas püsse ja püstoleid toomas. Meil elas majas üks miilits, kes viis vahel ära – küsis, et poisid, teil nüüd relvi on jälle, no anna, ma viin paar tükki ära. Meievanused ei tee relva käsitsemisel mitte ühtegi viga!“