Omaaegne sensatsioon: „Emmanuelle“ oli juttudes vägevam kui tegelikult

Kui teleekraanidele jõudis Nõukogude spioonisari „Seitseteist kevadist hetke“, läks liikvele lendlause: kui Stirlitz Berliini tänavatele ilmub, jäävad Moskva tänavad tühjaks. Sama juhtus Eestis 1987. aasta suvel, kui Soome televisioon näitas erootikafilmi „Emmanuelle“, mis terve Põhja-Eesti telekate ette naelutas. Oli ka põhjust: esimest korda ENSV ajaloos sai telekast näha midagi seksfilmi sarnast!

„Emmanuelle'i“ peategelaseks on samanimeline naine, kes lendab Taisse Bangkokki, et kohtuda oma diplomaadist abikaasaga. Seal tõmmatakse ta õige kiiresti kahtlasse suhtevõrgustikku, mida  iseloomustab pidev kalduvus erootilistele ekstsessidele. Samas puuduvad lähivõtted seksuaalvahekorrast ning mitte midagi ei näidata otse ega detailselt. Siiski leidub süžees mitmeid motiive, mis katsetasid tolleaegse publiku piiridega. Ilma valehäbita kujutati ekraanil sääraseidki praktikaid nagu eneserahuldamine, risti ei löödud ette isegi vägistamisstseeni ees.