EESTIKEELSE SÕJAVÄE LÕPP NSV LIIDUS: kas rahvusväeosadele sai saatuslikuks liiga kõrge tase?

Pärast teise maailmasõja lõppu paiknes 8. Eesti laskurkorpus Lätis Kuramaa rindel. Kodutee algas 28. mail 1945. Seda koduteekonda nimetavad paljud korpuslased üheks suuremaks nöögiks: transpordi puudumise tõttu pidid mehed kogu 500-kilomeetrise teekonna Kuramaalt Tallinnani jala käima. Tolle aja viimase eestikeelse väeosa likvideerimiseni oli jäänud kümmekond aastat. „Mitteametlikes vestlustes sõjaväeringkonna staabi esindajatega rääkis nii mõnigi nendest usalduslikus vormis, et rahvuslikud väekoondised olevat teistest tunduvalt üle distsipliini ja ettevalmistuse taseme poolest,“ annab kindral Vello Vare oma mälestustes aimu ühest võimalikust põhjusest, miks rahvusväeosad „suurel kodumaal“ pinnuks silmas olid. 

Liiguti marsruudil Dobele –Jelgava – Riia – Kilingi-Nõmme – Sindi – Rapla – Tallinn – Klooga. 2. juunil mindi läbi Riia ja 17. juunil jõudis korpus Tallinnasse. Kõige pikem päevateekond läbiti Riia ja Pärnu vahel – koguni 75 kilomeetrit!