1927. aastal avatud Pärnu supelasutus oli kui vabrikutaoline tervisetempel
Vabadussõja võidukas lõpp ja Tartu rahu sõlmimine andsid Eesti rahvale võimaluse alustada oma riigi ülesehitamist. Pärnule tähendas see dilemmat, mille ees on oldud hiljemgi: kas olla tööstus- või kuurortlinn? Peamine tööstusettevõte – Waldhofi vabrik – oli õhku lastud ja kuurordimagnet supelasutus maha põletatud. Linnavolinikud arutasid olukorda nii- ja naapidi, aga siinkirjutaja arvates oli just 1924. aastal linnapeaks valitud Oskar Kask see mees, kes rõhus kuurordi suunale. Tööstuse arendamiseks nappis oluliselt kapitali, kuid kuurordi edendamiseks olid looduslikud tingimused olemas.
Nii sai Pärnu kuurordi taastamise esimeseks sammuks uue supelasutuse ehitamine 1926–1927. Riigivanem avas supelasutuse pidulikult 10. juulil 1927. Tänavu suvel möödus selle avamisest 95 aastat.
Ehitustööd juhatas ja detailiseeris linnaarhitekt O. Siiman (O. Siinmaa), ehitasid C. Darmer ja E. Bliebernicht. Vesivarustuse rajas AS Siegel, katla valmistas Pärnu rauatööstus C. Sebulke. Hoone ehitati E. Wolffeldti, A. Nürnbergi ja O. Siimani plaani järgi. Ehitustöö lõpetati ja hoone võeti ehitajalt vastu 30. juunil 1927.