MAGUS VÄRK! „Kui kriisivarude jutt aktuaalseks muutus, siis sõbrad viskasid nalja küll, et teavad, kust nad vajadusel suhkrut saavad.“

Pärnumaal Lääneranna vallas Kõmsi külas pistab kortermaja rõdult rõõmsalt peanupu välja ja lehvitab tulijatele tegus naine Lilia Urb (39) – kolme tütre ema, külaseltsi esinaine, naiskodukaitsja, noorsootöötaja ja ehituspoe klienditeenindaja, kes kogub pisikesi suhkrupakikesi. „Inimestele on võõras, et üldse midagi sellist kogutakse. Kui me kuskilt kohvikust suhkrut kaasa küsime, saame tihti üllatava küsimuse: „Kas te kogute suhkrut?“ Ja siis vastame kohe: „Ei, pakke!“

Suhkrut Lilia pakikestest siiski välja ei vala. Ta on eri riikidest saadud suhkrupakikesed värvi ja tootjate järgi ära sorteerinud ja kaustadesse kleepinud. Seetõttu on kilekaaned päris rasked katsuda. „Kui neid sordime, on tavaliselt suhkur mööda põrandat laiali ka. Ajapikku pakendid ju kuluvad.“

Kogu sorteerimisel abistavad Liliat tema vanemad tütred, kel vanust 19 ja 14 aastat. Pere pesamuna saab alles neljaseks ja teda veel suhkrupakke käitlema ei lasta, sest sellele järgneks magusvalus kaos. Kaustadesse on Urbid paigutanud 511 pakikest. Veel sorteerimata suhkrupakid seisavad Urbide peres kollase korvikesega köögis kohvimasina peal.